Tere, tere! Miks selline masendav pealkiri? No ei tea ma isegi , mis lahti. Olen üsna kehvas tujus kogu aeg. Käin ringi nagu mingis udus. Kõigest on poogen, aga samas seest ka valutab kui näiteks midagi pohuismist tegemata jätan. Tundub, et vbl liht laisk olen.
Muusika, mida kuulan, on kergelt öeldes masendav. Uudised, mida kuulen, tunduvad sellised igavad ja mitte minusse puutuvad. Sõiman meest. Intiimsus on kadunud. Mõtlen, et miks ta veel mind talub. Ma arvan et, mida pole seda pole. Ja ilmselt enam ei tule. Ehk siis teisisõnu: mille oled korra kaotanud, seda enam vanas hiilguses tagasi ei saa. Vbl isegi ei taha tagasi saada. Olgugi, et teine teeb kasvõi tiritamme asja parandamiseks.
Tülpimus on peal. Kooli pole jõudnud. Mul on kyll akadeemiline, kui mõtsin et teen siis tegemata asjad ära. Praeguse tempoga... Tundub, et jäängi tegema. Ei ole tahtmist õppida. Tahaks kogu aeg voodis teki all olla ja sinna jäädagi, sest seal on nii soe ja mõnus olla.
Nädalavahetusi ei oota ma enam vana entusiasmiga, et Yess täna saab pidu. Ma mõtlen hoopis, et äh näed jälle yks mõttetu nädalavahetus on ees. Kus ma ei viitsi midagi teha ja mees ennast mõttetult plämm plämmiks joob. Kõik on nii järsult muutunud. Suvi oli tore. Mul oli pea iga nädalavahetus midagi teha. Tuju oli kuidagi parem olgugi, et probleeme oli kuhjaga. Mis siis toimub? Aru ma ei või.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment